Meister ja Margarita

„Millest romaan räägib?”

„Pontius Pilatusest.”
Nüüd lõid küünlaleegid uuesti kõikuma ja hubisema ning nõud laual tinisesid – Woland naeris kõuehäälel, kuid see naer ei ehmatanud ega üllatanud kedagi.
Peemot koguni aplodeeris miskipärast.
„Millest, millest? Kellest?” küsis Woland ega naernud enam.
„Just nüüd? See on vapustav! Ja te ei leidnud teist teemat? Lubage mul vaadata.” Ta sirutas käe, peopesa ülespidi.
„Kahjuks ei saa ma seda teha,” vastas meister, „sest ma põletasin selle ahjus ära.”
„Andke andeks, aga ma ei usu,” vastas Woland, „see ei ole võimalik. Käsikirjad ei põle.”

„Romaanile „Meister ja Margarita” kuulub eriline koht Bulgakovi kirjanduslikus pärandis: see on kogu tema loomingu kokkuvõte. Selles leiavad edasiarendamist autori püüdlused, mis on avaldunud juba varasemas loomingus. Kuid kõige tähtsam on miski muu: surma peatset lähenemist aimates (romaani käsikirja servadel on kaks autori poolt eri aastatel tehtud märget: 1931. aastal „Jumal, aita romaan lõpetada!” ja 1934. aastal „Lõpetada enne, kui saabub surm!”) lootis Bulgakov ometi oma viimase romaani lõpule viia, ning kasutades selles ära kõik oma ideed, pani heldelt mängu kogu oma kunstilise väljendusvahendite arsenali ja tegi seda ammendavalt – kuigi kirjanikel on tavaliselt kombeks mõelda oma tulevastele teostele ja kasutada neid vahendeid üsna kokkuhoidlikult.” – Irina Belobrovtseva