Tuulelohed

On aasta 1932. Tüünes Normandia külas elab 10-aastane poiss Ludo koos oma lahke ja ekstsentrilise onu Ambroise’iga, kes valmistab imetoredaid tuulelohesid. Ühel päeval kohtab Ludo maasikavälul noort poola aristokraati Lilat ning armub pöördumatult.

Nõnda saab alguse liigutav lugu ühe mehe eluaegsest igatsusest naise järele, kes vastab neile tunnetele alles siis, kui Euroopa on langemas II maailmasõja õuduste küüsi. Pärast sakslaste sissetungi Poola läheb Lila perekond kaduma ning Ludo asub oma armastuse ja armastatute, kodumaa ning lõpuks ka iseenese päästmise teekonnale.

„Tuulelohed“ oli Romain Gary diskreetne armastuskiri riigile, millest sai tema tõeline kodumaa. Peateglase Ludo igavikulises lembuses Lila vastu peegeldub kirjaniku jäägitu pühendumus Prantsusmaale.

See kaunis ja üdini prantslaslik sõjaaegne armastuslugu oli ühtlasi Gary mõtteline vastus oma 1945. aastal ilmunud debüütromaanile „Éducation européenne“ („Euroopalik haridus“), mis rääkis kahe noore armastusloo II maailmasõja aegses Poolas ning mille edu andis jõulise tõuke alustava kirjaniku karjäärile. Viimseks romaaniks jäänud „Tuulelohed“ lõpetab elukogenud autor, kes on jõudnud nii isikliku kui ka kirjandusliku teekonna lõppu, sõnadega: „… sest enam paremini ei saagi öelda.“

Autorist:

Roman Kacew sündis 1914. aastal Vilniuses vene ja prantsuse juurtega keskklassi juudiperekonda. Ärimehest isa hülgas perekonna 1925. aastal. Lapsepõlves veatult vene, jidiši, poola ja saksa keelt kõnelema õppinud poiss reisis seejärel koos näitlejannast emaga mööda Euroopat. 1928. aastal otsustati kuurortlinnas Nizzas kodu rajada. 1935. aastal sai noormees Prantsusmaa kodakondsuse ning muutis kolm aastat hiljem oma nime prantsuspäraselt Romain Garyks. II maailmasõjas osales Gary piloodina ning sõjajärgsel ajal töötas diplomaadina.

20. saj II poole üheks olulisimaks Prantsuse kirjanikuks peetav Gary avaldas elu jooksul üle 30 romaani, essee ja memuaari, peitudes vahel pseudonüümide Émile Ajar, Fosco Sinibaldi ja Shatan Bogat taha. Lisaks kirjutamisele ka stsenaristi ja filmilavastajana tegutsenud Gary sooritas 1980. aastal enesetapu. Pärast surma ilmunud nn testamendi „Émile Ajari elu ja surm“ eest pälvis kirjanik postuumselt Prantsusmaa prestiižikaima kirjanduspreemia Goncourti auhinna.