TSOJELL JA LOOTOSESTSÜNDINU

Romaane on meil kirjutanud küll rooma keisritest, küll ristisõdijaist (viimastest miskipärast eriti rohkesti, juba Ristikivist peale...), nüüd siis esimene tiibetiaineline... Siiski pole mu eesmärk laiendada eesti romaani geograafilist haardet. Seda suurem on vast lugeja imestus: milleks!?.. nii võõras rahvas, nii kauge kant... Aga mis on meil tegemist rooma keisri või kunagi Palestiinas usu nimel tapelnutega – ja ometi lugejahuvi on olnud... niivõrd kuivõrd. Peaks seda siis jaguma ka kultuurile, milles kaks nii olulist valdkonda nagu usu- ja suguelu on väga erinevad meile harjumuspärasest, ei vastandu, vaid võimenduvad ühtesulamisest – juba selle poolest võiks huvi olla, et näha, kuidas siis nemad... Aga enam veel - on meilgi inimesi, kes leiavad just sellises ellusuhtumises midagi, mille järele nad on ilma enese teadmata puudust tundnud... Euroopa kultuuris on juba Dantest ja Petrarcast peale põhjalikku kujutamist leidnud seksuaalsuse ja hinge liitumise kõik võimalused, pole aga kujunenud vähimatki ettekujust sellest, mis saab võimalikuks, kui liituvad seksuaalsus ja vaim; kuna kirikuisad sugereerisid keha patuseks, ei saadud isegi uurima hakata, kuidas kehasisesed energiad – ja eriti kõige tugevam neist, seksuaalenergia - võimaldavad arendada teadvusseisundeid. Selle kõigege on põhjalikult tegeldud Indias ja Tiibetis. Kas tõesti pole Euroopas kirjutatud veel ühtki romaani, mis kujutaks sellistelt eeldustelt lähtuvat armuelu?!