Stefan Zweig. Malenovell. Tunnete virvarr

Austria kirjanik Stefan Zweig (1881–1942) on üks läbi aegade kõige loetumaid saksakeelseid autoreid, kes oma voolavas jutuvestjalikus proosaloomingus ühendas dramaatilise pinge psühholoogilise analüüsi ja keelelise leidlikkusega.

„Malenovell“ on Zweigi viimaseks jäänud ja ühtlasi tuntuim teos. Selle tegevus toimub New Yorgist Buenos Airesesse viival aurikul, kus seltskond kaupleb pardale sattunud male maailmameistrilt välja partii. Pärast kiirelt saadud kaotust toob revanšmatšis pöörde üks seltskonda astunud salapärane dr B. ning tähtsusetu mäng omandab aegamööda pinget kruvides hoopis tõsisema, ajastu ja üksikisiku monomaanilist hullust avava tähenduse.

„Malenovellile“ on lisatud üks Zweigi viimaseid seni eesti keelde tõlkimata novelle „Tunnete virvarr“, tema keskmise loomeperioodi novellivalimikule nime andnud teos, milles eakas professor meenutab tudengipõlves tema ellu pöörde toonud üliintensiivset õpetaja-õpilase suhet, mis mõlema vaimujõu ja tunded põhjalikult proovile pani.

NIGOL ANDRESEN (1899–1985) oli eesti kirjanik, kriitik, kirjandus- ja teatriteadlane, pedagoog, poliitik ja ühiskonnategelane. Kõige muu kõrvalt tõlkis ta ka ilukirjandust põhiliselt saksa, aga ka vene, prantsuse, rootsi, soome ja taani keelest. Loomingu Raamatukogus on tema tõlkes ilmunud Stefan Zweigi, Leonhard Franki, Arnold Zweigi, Johannes R. Becheri ja Friedrich Wolfi loomingut. Samuti andis ta oma kunagisele õpilasele, LR-i peatoimetajale Otto Sammale aktiivselt nõu sarja esimeste aastakäikude tõlketeoste valimisel.

TIIU RELVE (snd 1948) tõlgib saksa keelest peamiselt ilukirjandust. Tema arvukate tõlgete hulgas on nii kirjandusklassikat, nagu Hermann Hesse „Siddhartha“, Rainer Maria Rilke „Malte Laurids Brigge ülestähendused“ ja Franz Kafka „Kirjad Milenale“, kaasaegset kirjandust, nagu Herta Mülleri „Hingamise kiige“, Peter Handke „Puuviljavaras“ ja Eugen Ruge „Kahaneva valguse aegu“, kui ka baltisaksa autorite loomingut, teiste seas Eduard von Keyserlingi „Õhtused majad“, Theophile von Bodisco „Vana vabahärra majas“ ja Siegfried von Vegesacki „Balti tragöödia“.