Seitse väikest surmapattu

Päiksekesel polnud elu sees olnud nii igav, isegi vanglas mitte. Aga paradoksaalsel kombel ka mitte kunagi nii põnev. Algatuseks oli üldse hämmastav kogu see skeem, millesse ta sattunud oli – täiskasvanud mehena „adopteeritud“ kellegi peresse. Ega see vanglast palju ei erinenud arvestades, et jalavõruga väga kaugele majast minna ei saanud. Mõnes mõttes oli isegi piiravam, sest kongis oli saanud omaette olla. Selles majas aga oli pidev võimalus, et tuppa astub ootamatult kas sõge vanamutt, unesegane tiinekas või hoopis pire naisterahvas, kes vajab järjekordset tassikest melissiteed, sest sa käid talle nii räigelt närvidele. Järgmiseks tuli aga arvesse võtta, et see polnud mitte mingi tavaline perekond, vaid üks üsna kummaline selline …

Kinnipeetav hüüdnimega Päikseke leiab end halba Netflixi dokumentaalfilmi meenutavast olukorrast Lehtla elamurajoonis. Pereisa Tarmo proovib teha karjääri veidravõitu Jumalamuidu ususektis, kuid omakasupüüdlikud heateod vallandavad terve pere jaoks hoopis kobarkäkkide ahelreaktsiooni. Siiri kirikuks on salamisi rohkem Ikea, Joosep kummardab manosfääri ning perverdist kirjaniku huviorbiiti sattunud peretütar Maarja leiab lohutust salapärase, kuigi veidi seniilse vanatädi Urve rüpest.