Prantsuse tütar

Pariis, 1939: Evelina vaatas tuledesäras linnasiluetti ja hoidis värisevate sõrmede vahel armastatud mehe kirja. „Tean, et ma ei vääri sind, mu kallis, aga loodan, et sa muudad meelt. Mu süda kuulub igavesti sulle ja ma soovin, et miski ei hoiaks meid lahus...“

London, olevik. Blake vaatas tuhmunud moejoonistuse külge kinnitatud sädeleva hõbedase kanga tükki ja puudutas imetlevalt. Need jäeti enne adopteerimist tema vanaemale Hope’s House’i, mis oli koht vallalistele emadele. Tema kallis vanaema on nüüdseks siitilmast lahkunud ning kangatükk ja moelooja allkiri jäid Blake´ile ainsateks vihjeteks tema bioloogilise perekonna kohta. Kas ta suudab aastakümnete taguse perekonnamüsteeriumi lahendada?

Blake ei saa detailset joonistust mõtetest. Ega ka seda, mida see võiks tema perekonna kohta paljastada. Ta teab vaid aadressi ja ühe moekuraatori nime – Henri –, kuid otsustab siiski lennata Pariisi, et selgitada välja oma vanaemaga seotud tõde. Ehk tärkab ka temas siis uuesti soov moeloominguga tegeleda? See on pikalt unustusehõlmas olnud unistus.

Peagi jalutab Blake Champs-Élysées’l ja naudib intiimseid õhtusööke Henriga, kes aitab tal avastada sõjaeelse Pariisi ühe populaarseima moelooja Evelina tegemisi. Tema julged rõivad olid võrreldavad Coco Chaneli loominguga. Henri ja Blake muutuvad lähedasemaks, süüvides Evelina pärandisse ja tema keelatud suhtesse, mis pani tolleaegse moemaailma kihama.

Kui Blake saab teada, milline oli see võimatu otsus, mis sundis Evelinat maailma kõige romantilisemast linnast lahkuma, peab ta ka ise mõtlema, kas suudaks armastuse nimel kõigega riskida. Kas lood vanaema vaprusest ärgitavad teda üritama uut algust koos Henriga? Või peletavad Evelina õnnetu lõpuga suhte tagajärjed Blake’i koju tagasi?