LRK 4-5/2020 MAX BLECHER. VALGUSTATUD URG. SANATOORIUMIPÄEVIK

Rumeenia kirjanduse sõdadevahelise kuldajastu varakambrist jõuab eesti lugejani seekord Max Blecheri postuumselt ilmunud „Valgustatud urg. Sanatooriumipäevik“. Blecheri meditsiiniõpingud Pariisis katkestas tuberkuloos, oma lühikesest elust peaaegu kolmandiku veetis ta eri sanatooriumides. Liikumatuks sunnitud kehas elas aga edasi liikuv ja otsiv vaim – Blecher huvitus filosoofiast ja muusikast, kirjutas nii luulet kui ka proosat. Teoses kirjeldab autor unes ja ilmsi nähtut, kuuldut ja kogetut, nii vaheldub sanatooriumi sünge tõelus unenägude sürrealistlike vaatemängude ja eksistentsiaalsete mõtisklustega. Blecheri elu ja loomingut tutvustab lähemalt Riina Jesmini saatesõna.

Mudlum soovitab: “”Valgustatud urgu” (tlk Riina Jesmin) on võimatu ümber jutustada. Eelkõige on see sügavalt filosoofiline mõtisklus maailma tegelikust olemusest. Mõtisklus, mis saab sündida ainult haigevoodisse aheldatud, elu eemalt jälgiva inimese peas, kus kõik eluhetked on korraga nii ülimalt tähendusrikkad kui ka täielikud, absurdsed nonsensid. Jutustaja kõrvalpalatis sureb inimene. Täpselt samal hetkel kõnnib mööda tänavat keegi, kes süütab sigareti ja rapsib käega püksipõlvedelt tolmu. Hetkede üheaegne erakordsus ja erakordne banaalsus sünnitab jutustaja peas viirastusliku maailma, kus unenäod on sama reaalsed kui mööda igavat haiglapalatit aeglaselt roniv päikesekiir. Kuid iga tunne on sellises poolelus tugevam, intensiivsem, iga uus kogemus kirkam, iga varju, värvi, aistingut kogetakse, eritletakse ja uuritakse nende viimse põhjani. Iga uus sanatooriumipatsient on erutav ja salapärane maailm, neid jälgib kirjutaja elunäljas pilk, püüdes mõista nende loomuse sügavaid hoovusi, kuni nad enamasti hinge heidavad. Kuid see pole sugugi lohutu raamat. Vastupidi, see on äärmiselt kaunis ja elujaatav. Ei puudu ka särisev armudraama. Milline on armastuse jõud, kui vaevu kõndida suutev noorsand ennast kangelaslikult neiu ukse taha veab.

Kes soovib rohkem Loomingu raamatukogu soovitusi, võib kiigata Sirbi artiklit, kus ma oma aastalugemuse ja kogemuse kokku võtsin.”