LR 32/2024 Pierre Michon. Rimbaud, poeg

„Mis tõukab lõputult kirjandust tagant? Mis paneb inimesed kirjutama? Teised inimesed, nende ema, tähed, või vanad mõõtmatud asjad, Jumal, keel?“ küsib Pierre Michon. Prantsuse luuletaja Arthur Rimbaud’ eluseikadest ja loomingust leiab ta vastuseid ja ka uusi küsimusi.

Intensiivne ja mänguline, erudeeritud ja poeetiline „Rimbaud, poeg“ on elujutustus, aga mitte biograafia, see on austusavaldus mässulisele luuletajale, kes pööras nagu möödaminnes pea peale kogu luule. Luuletaja elust on tänaseks saanud legend, tema looming, tema luuletused, „kahe leheserva vahel pikk kitsas tindist kaev, mille põhja lugeja lehekülg lehekülje järel aina langeb“, pulbitseb aga värskelt ja kutsub aina uuesti sealt ammutama.

Tõlkija Leena Tomasbergi saatesõna ja kommentaarid tutvustavad lähemalt lühivormide meistri ja prantsuse kirjanduse elava klassiku Pierre Michoni (snd 1945) loomingulisi tõekspidamisi ja aitavad avada raamatu konteksti.