JAANALIND, KÄGU, KAJAKAS

Ta vaatas, kuidas too auto kadus mäekülgedelt alla voolavasse uttu. Ta igatses korraga Jamali ja see oli hea igatsus, ta mõtles soojade tunnetega mehe peale, tõmbas püksid üles ja naeratas. Udu kohal särasid tähed ja kogu Einsteini aegruumifüüsika. Elodiele tundus, niimoodi peaaegu tühjas parklas järve ääres, mägede vahel vastu hommikut seistes ja viimaseid tähti vaadates, et ta on ühe filmi peategelane, oma filmi. Ta jalutab ihuüksi autoni, peatub ukse juures, vaatab läbi juhiakna vaikselt norskavat Helmutit ja mõtleb: „This is a beginning of a beautiful friendshit.“

Olen kirjutades lähtunud põhimõttest, et olgu ajaloosündmused tõelised. Tegelased on küll fantaasia viljad, aga ka nende teod ja mõtted peavad olema realistlikud. See tähendab: taoline inimene võis elada ning võis mõtelda taolisi mõtteid ja käituda nii, nagu esitatud mingis ajaloolises kontekstis. Ainult nõnda pääseb ilukirjanduses mõjule ajaloo vastuolulisus ja imelisus. Nn alternatiivne ajalugu ei paku mulle huvi. Siin raamatus esinevad mõned seigad, mis sellest põhimõttest hälbivad: Aschenbadi kohal Como ääres on üks eramaja; Passarola ei tõusnud ilmselt kunagi õhku, kui ta valmiski ehitati; SsangYongi esinduse tagust teatrit Dresdenis ei ole ja ka Dolcezza-nimeline laev pole mulle teadaolevalt Comol liikunud. Aga näiteks kirik keset järve on päris, nagu ka Kanti noorpõlveteosed „Väikeses Ferdinandis“, Ernst Chladni „Eisenmassen“, muidugi Lissaboni maavärin 1755. aastal, punane lumi Alpides 1754 ning 1816, “abbraccia un cinese” jpm. Suur tänu Andrus Rehemaale, kelle asjatundlikus tõlkes saate lugeda esmakordselt eesti keeles Elieser Traugott Hahni jutlust Charles Leroux’ mälestusteenistusel Oleviste kirikus.”

„Jaanalind, kägu, kajakas“ on Kaur Riismaa viies romaan.