Õuekummelist kaduvikku

Näib, et miski ei saa tumestada väikse tüdrukutirtsu päevi, kui tal on ema-isa, kaitsev katus pea kohal, pelgupaik hobusetallis, oma metsavälu ja kummelilõhnane koduõu. Aga on 1950ndad aastad… Suuri inimesi valdab äng ja nõutus, nad on nagu kaheks rebitud – avalikkuses tuleb jääda „õigeks“ punavõimu silmis, sisimas aga jätkub vaikiv vastupanu. See on kõnd noateral. Aeg-ajalt, nagu kauge kõuekõmin, kandub koduõuele hiljutiste sõjakoleduste järelkaja. Ja petlikult vaikses laanesügavuses peetakse inimjahti.

Loo sündmused põhinevad autori enda mälestustel ning ta lähedaste meenutustel.

Loe ka Delfi Elutargast siin ja siin