Hüüdnimi eestlane 5.osa

Selle raamatu peategelasteks on loomulikult kaunid naised, suur raha ja seiklused. Kõik juhtub 20. sajandi üheksakümnendate aastate alguse Eestis. Kehtib veel Vene raha, aga juba on tehtud nelja mehe ettepanek (1987), on tegutsenud Rahvarinne, on Toomepead rünnatud (1990) ning vanad kommunistid püüavad hakata nina uue tuule järgi seadma. Politsei asemel on ametis veel miilits. Asutatud on esimesed kooperatiivid ja Eesti hakkab tasakesi Nõukogude Liidust välja triivima. Selline huvitav kompott moodustabki Harry Raudvere raamatu ajaloolise tausta. Romaanis, mis on juba viies selle pealkirjaga teos, liiguvad asjad omasoodu, keskendudes peategelase Toomas Jugapuu elule ja heitlustele.

Raamatu geograafiline haare hõlmab Viljandit, Irkutskit, Taid, Milaanot; Moskvat ja Tallinna. Küllap jäi mõni koht ka nimetamata. Toomas ajab äri Eestis ja uurib võimalusi nii Venemaal kui ka laias maailmas ning kohtub selle käigus paljude huvitavate inimestega. Neid kohtumisi raamistavad tema elufilosoofia ning läbinägelikud tähelepanekud selle kohta, kus asub Eesti reaalajas ja millisesse tulevikku riik on teel. Meie siin kolmkümmend viis aastat hiljem saame võrduseks ka mõelda, kuhu me oleme jõudnud – kõigi praeguste sündmuste juured on minevikus. Samas saab kaasa elada peategelase dünaamilisele eluvoole, kus üks seiklus ajab teist taga ja hinegtõmbepause ei näe naljalt peategelane ega ka lugeja. Nagu iga korralik seiklusjutt paneb raamat ootama järge ja on kindlasti hea meelelahutus kõigile, kes otsivad suvepuhkusele kaasa paksu romaani. Juba praegu aukartust- äratavate mõõtmetega romaanisari ei lõpe veel viienda osaga.