Ühe eluaja tuhandest päevast

Kruusaaugu ühe serva alla oli küüditamissuve algusajal uuristatud „maa sügavusse suunduv“ peidukoobas. Pererahvas teadis selle asukohta ja pidi hädaohu korral märkamatult peidupaika pagema. Ühel juulikuu õhtupoolikul hakkas külavaheteelt kostma mootorimüra. Seda kuulis hästi ka kolmeaastane Jannu – poiss sai aru, et on aeg pageda peidukoopasse, kuid üle õue joosta enam ei saanud: seda võidi märgata! Nii puges ta karjaköögi uksest sisse ja peitis end ruumi nurgas püsti olevate laudade taha. Õige varsti jõudis kummaline mootoripõrin juba taluõuele. „Noh, nüüd on nad siis kohal, need võõrad äraviijad onud,“ mõtles Jannu ning püüdis olla nii väike, kui vaid sai. Seepeale kuulis ta õuelt ja hoonete ümbrusest oma nime hüütavat, kord ligemalt, kord kaugemalt. Lõpuks jäi kõik täiesti vaikseks ...

Nende mälestuste ja eluepisoodide üleskirjutaja seniseks eluajaks tuleb kokku ümmarguselt 32 000 päeva. Raamatusse on lähema vaatluse ja mõningase kirjelduse alla jõudnud neist umbes 1000. „Ühe eluaja“ lugu – tagasivaade punavene terrori käigus purustatud ning laiali puistatud eesti perekonna elukäigule – ulatub pea läbi kahe sajandi. Autor vaatleb ka inimeste elu suunavaid ja vormivaid n-ö suure ajaloo sündmusi, globaalsete jõudude põrkumisi ning üksikisikute nõutuid ja abituid katseid neid sündmusi kuidagi mõjutada, end nende eest kaitsta või siis nendest kuidagi kõrvale hoida.