Minu Pirita. Väike küla mere ääres

„Oo, sa elad Pirital!?“ kõlab nii mõnegi hääles kadedusenoot. „Rikkurite linnaosas!“ Ent aastakümneid tagasi oli kõik teisiti. Vesi tuli kaevust, kartul oma õuemaalt.

Minu jaoks on Pirita kodu. Siin ma sündisin, käisin koolis, kihutasin poistega ratastel, õppisin armastama purjetamist. Minu isa Uno Leies kirjutas siin oma „Hunt Kriimsilma üheksa ametit“.

Sarnaselt Kriimsilmale olen ma aastate jooksul palju ameteid pidanud. Kokku lugedes saab neid samuti üheksa. Kusjuures üks neist, avalike suhete juht, oli otseselt seotud Piritaga. Lisaks olen ma kirjanik ja muusik.

Kes kord juba siia mereäärsesse kogukonda kodu rajanud, ei kipu lahkuma. Vahel jalutame naisega siin koduste mändide all ja arutame, kas võiks mujale kolida … Mu vastus on olnud alati ei. Minu jaoks on Pirita linnasüdamest, kohvikutest ja kontserdipaikadest ideaalses kauguses.

Ja meri – see tõmbab mind vastupandamatu jõuga.