Kaksteist armastavat naist

Ita Ever ja Klaudia Tiitsmaa, Ülle Ulla ja Ülle Kaljuste, Mari Lill ja Marika Vaarik, Mari Tarand ja Anu Lamp, Julia Aug ja Rea Lest, Kersti Kreismann ja Elina Reinold saavad selle raamatu kaante vahel kokku – säravad näitlejad, kes on meile lähedaseks saanud lavalt. Ja siin nende seas ka üks keelenaine, ammutuntud raadiohääl. 

Aplaus ja argipäev. Laval kellekski teiseks saamine – mida see tähendab näitlejale endale? Mis leiab aset näitleja päriselus? Dramaturgia on meist igaühe argipäeva toimetustes nagunii sees, saati siis mõtlevatel ja teistesse eludesse sisse elavatel naistel. Sünnib omamoodi ime, kuidas raamatu terviklikkuses hakkavad need armastavad naised kõnelema omavahel, nad täiendavad üksteist. Nad räägivad ausalt, armastusega ja ilusas eesti keeles oma rollidest ja elust, nagu see päriselt on. Nende lugusid lugedes tekib kummaline tunne: mõtted, mida näitleja räägib teda intervjueerinud Margus Mikomäele, ta ütleb neid mõtteid justkui ainult sinule.

Margus Mikomägi:
Kaante vahele on jõudnud raamat minu meelest suurtest, erilistest, tabamatutest naistest. Nad näitavad, et eestlaste elujõud on alles, nad ise kandsid ja kannavad seda. See raamat ei ole ainult teatriraamat, vaid neis juttudes on emotsioone, elufilosoofiat, selliste inimeste mõtteid, kes näitlejaameti tõttu elavad paljusid elusid. Mulle tundub, et see on neile avanud uusi uksi, millest nad nüüd lasevad ka teistel sisse piiluda. Ja see mõjub vägevalt keset me tänaseni meestekeskset pragmaatilist maailma.
Päikesetõus ja teatrietenduse-eelne hetk, kui tuled saalis kustuvad ja lavaeesriie sahinal avaneb, on minu jaoks sarnased. Kõik algab siis uuesti. Ja tulete teie, naised, alati uutmoodi.