Ajakiri Maja 2/2025 (120). Betoon

Eesti arhitektuuriajakiri Maja 2-2025 (120)/ Estonian Architectural Review Maja 2-2025 (no. 120)

EST

Betoon

Betoon on antropotseeni alustala – ehitades tamme, sildu, tunneleid, teid ja maandumisplatse, on inimene üle võtnud ja enda heaks tööle pannud terveid maastikke. Betoonist põrandad, seinad, siseruumid on sanitaarse keskkonna alus. Selline keskkond on otseses seoses inimeste paranenud tervise ja pikenenud elueaga. Betoon kannab endas modernistlikku arenguideoloogiat, mis on siiani osa pea igast arhitektuuriprojektist. Arhitekte ja insenere on betoon võlunud nii oma konstruktsiooniliste kui ka esteetiliste võimalustega, ent enamasti kasutatakse seda siiski lihtsalt efektiivsuse ja soodsa hinna tõttu. Betooni koostisosi hangitakse üle maailma, selle tootmist on lihtne suurendada, selle valamine ja kasutamine on universaalselt kopeeritavad. Nii on kujunenud tänapäeva ehitus(mono)kultuur ning see, millist ruumi üldse luua saame. Vastupidavus on kvaliteet, mida betooni puhul sageli rõhutatakse ning millega materjalivalikut õigustatakse. Materjalina võib betoon vastu pidada sadu aastaid, üle elada maavärinaid ja tuumarünnakuid. Ometi jääb betoonhoonete eluiga sageli ainult 50 aasta juurde. Christian Roth toob esile, et hoonete lühikesi kasutustsükleid isegi soodustatakse, et tagada pidevaid uusi investeeringuid ja majanduskasvu, võtmata arvesse lammutamise ja ehitamise keskkondlikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi tagajärgi. Eesti peaminister Kristen Michal on Tallinna uuest haiglast rääkides öelnud, et betoonivalu ei peaks olema inimelu katarsis, millele küsimused „miks“ ja „kellele“ kipuvad järgnema ja mitte eelnema. Kust läheb piir tegeliku arengu ja mõttetu ehitamise vahel? Kuidas kasutada betooni otstarbekalt ja mitte raiskavalt? Millisel kujul võiks betoon tänasel päeval arhitektuuris esineda?

Laura Linsi, peatoimetaja

Madli Kaljuste, toimetaja

ENG

Estonian Architectural Review Maja, 2-2025 (No. 20)

Concrete

Concrete is the cornerstone of the Anthropocene. By building dams, bridges, tunnels, roads, and airstrips, humans have taken over and taken advantage of entire landscapes. Concrete floors, walls, and interiors have been essential for creating sanitary environments, thus having a direct effect on improving human health and increasing life expectancy. Concrete embodies the modernist ideology of development, which remains a part of nearly every architectural project today. Architects and engineers have been drawn to concrete for its structural as well as aesthetic qualities, and yet, most of its use boils down to simple efficiency and relatively low cost. The raw materials for concrete are sourced globally, its production is scalable, and its casting and usage are universally replicable. This has shaped our modern construction (mono)culture, as well as the scope of spaces we can create. Durability is a quality often emphasised in concrete and one that serves as a justification for specifying it. As a material, concrete can last hundreds of years, survive earthquakes and nuclear attacks. And yet, the lifespan of our contemporary concrete buildings is often merely 50 years. Christian Roth notes that short life cycles of buildings are even favoured to ensure continuous new investments and economic growth while ignoring the environmental, social, and cultural consequences of demolition and construction. Estonian Prime Minister Kristen Michal has said while discussing the new Tallinn Hospital that the act of pouring concrete cannot be the catharsis of human life, which the questions ‘why’ and ‘for whom’ tend to follow rather than precede. Where is the line between genuine development and pointless construction? How to use concrete reasonably rather than wastefully? In what form should concrete figure in contemporary architecture?

Laura Linsi, Editor-in-chief

Madli Kaljuste, Editor