Ajakiri Maja 1/2025 (119). Baltic Extra

Eesti, Läti ja Leedu – Baltimaad – on suuremale osale maailmale kolm sisuliselt eristamatut väikeriiki. Geopoliitilise terminina on „Baltikum“ kinnistunud alles 20. sajandil. Kolme riigi varasem aja- ja kultuurilugu erineb mitmel tasandil. Ehk ongi see trots väljastpoolt seatud ühtlustava lihtsustuse vastu, et kipume eeskujusid otsima ikka kuskilt kaugemalt ja kohalikke kalduvusi käsitlema ainult oma riigi piires.

Ärevad ajad aga ühendavad ja ärgitavad väliste määratluste kõrval ka iseennast oma identiteeti mõtestama ja avastama. Enesemääratlemise püüdlusi märgivad nii uuesti üles riputatud baltisaksa aadliperede vapid Tallinnas riiklikus esindushoones (lk 100) kui ka Vilniuse kaasaegse kunsti keskuse 2000. aastate räpase realismi neutraliseerimine (lk 84). Geopoliitilises plaanis on kolmel Balti riigil iseärasus: Eesti, Läti ja Leedu on ainsad riigid, mis kuulusid Nõukogude Liitu – olles pärast teist maailmasõda okupeeritud – ja on tänaseks päevaks nii Euroopa Liidu kui ka NATO liikmed. Balti riikide piir on ühtlasi Euroopa Liidu ja demokraatlike väärtusi kandva ühiskonna piir. Francisco Martínez kirjeldab elu piiril kui serval seismist, kus on võimendatud nii erinevused kui ka kokkupuuted (lk 64). Selle olukorra füüsilisest tegelikkusest – taradest, Tšehhi siilidest, betoonplokkidest – ja selle mõjust inimestele ja maastikele kirjutab Liene Jākobsone (lk 56).

Aga selleks, et meid kannaks ja koondaks hirmu asemel veel rõõm, nauding ja uudishimu, on oluline tajuda ka Baltimaade teisi ühisosi ja iseärasusi. Koos laulmine on üks suur jagatud narratiiv: „Kolm tähte. Kolm õde. Kolm laulupidu.“ Ja kolm sümbolehitist. Karli Luik arvab, et Läti uue laululava indeksiaalset arhitektuuri võiks nimetada boreaalseks postmodernismiks (lk 28). Kui küsisime arhitektidelt iseloomulike Balti ruumide kohta, toodi esile valdavalt kaldapealseid, puualuseid, heinakuhjasid ja teisi hajusalt määratletavaid ruumiolukordi (lk 10). Avarus, hägusad piirid, ebamäärased lõpud ja algused – Baltimaade olustiku võlu ei ole lihtne tabada. Aga nagu ütlevad Reinis Salinsi sõnutsi lätlased: „Katram savs stūrītis“ („Igaühel on oma nurgake“).