AJARÄNDURI TEEJUHT KESKAEGSELE INGLISMAALE. KÄSIRAAMAT 14. SAJANDISSSE RÄNDAJATELE

Kujutage ette, et te saate ajas rännata ja otsustate suunduda 14. sajandi Inglismaale. Seisate ühel ilusal suvehommikul mõnel tolmusel Londoni tänaval. Mida te ette võtate? Kõigepealt tahaksite arvatavasti süüa – sobiks teile lõunaooteks ehk küpsetatud lõoke? Mida te selle kõrvale rüüpate? Kui te aias seisvasse tünni kogutud vihmavett kõige turvalisemaks lahenduseks ei pea, võiksite ehk eelistada õlut. Ja kuidas te eine eest maksate? Oskate te arveldada kõigi nende erikujuliste müntidega, mis te vööl rippuvas kukrus kõlisevad?

Siis tuleks teil leida öömaja. Kus tahate ööbida? Mõnes teeäärses võõrastemajas? Võib-olla ei ahvatle teid räbaldunud õlgmadrats, vesine õlu ja haisev pidalitõbine kõrvalvoodis. Sel juhul tuleks mõelda mõnele muule peatuspaigale. Ehk pakub teile ulualust mõni rüütel, kelle õhtusöögilauas te saaksite rändmuusikute esinemise saatel luksuslikku einet võtta?

Mida teeksite, kui teid peaks juhuslikult mõni tõbi tabama? Olete te nõus ühe kõige levinuma ravivõtte, aadrilaskmisega? Kas teate, et diagnoosi panemisel lähtutakse peamiselt planeetide seisust ja paranemislootuste hindamisel tuginetakse numeroloogilistele praktikatele? Missuguseid tundeid äratab teis niisugune ravivõte nagu tohterdamine seitsme rasvase nahkhiire pea leotisega? Haiguse tekkepõhjuseks peetakse mõistagi jumalikku kohtumõistmist. Igatahes tuleb loota, et teid ei ole tabanud katk. Aga kui see peaks nii olema, olete kadunud hing.

Siiski on 14. sajand ka rõõmu ja mängude aeg. Inimesed on täis ülevoolavat elu, väljendugu see siis laulus või tantsus, piigivõitluses või pistrikujahis. Peetakse turniire, etendatakse miraakleid ja müsteeriume, naer ja nali kuulub kõigi igapäevaellu. Sel katku, kannatuste ja sõdade sajandil teisiti ei saa.