Eesti mõisad ja lossid III. Aadlikultuuri seitse aastasada

Hea lugeja! Raamat, mille avad, on jätk kahele mõisaarhitektuuri käsitlevale köitele, mis hõlmavad ajavahemikku keskajast Põhjasõjani. Käesolev köide on pühendatud mõisaarhitektuuri suurimale tõusuperioodile 18. sajandil. Vandunud truudust uuele võimule, võttis kohalik eliit vastu uue ajastu kutse ja lasi oma kodumaja ehitada võõrsilt pärit arhitektidel ja ehitusmeistritel. Ehtekarbikesena Itaalia ja Prantsuse regulaarstiilis pargi keskel kerkiv mõisamaja sulatas kokku kunstielu ja -vaimu, mis ajal, kui Euroopat räsisid revolutsioonituuled, võimaldas aadlil sulgeda end klantsseinte taha. Ühe viimase siniverelise oaasina Euroopas etendus mõisas ooper, mille noodivõti pärines Louis XIV aegsest Versailles’st ja libreto oli kirjutatud suurimates kunstimetropolides Dresdenis, Berliinis ja Peterburis. Saanud hariduse Saksamaal, reisinud Šveitsis ja Itaalias, jõudis perepoeg vastu jõulusid kodumajja, mille saalis oli ehitud kuusepuu ja tubades süüdatud küünlad. Saadud eurooplasteks, jäädi ometi liivimaalasteks, millest suuremate rokokoosäras losside kõrval Põltsamaal, Väänas ja Õisus annavad tunnistust vanas heas balti stiilis puidust mõisamajad Esnas, Riidajal ja Loodil. Võttes ette Eesti mõisatest pajatava raamatu, ei saa me mitte üksnes uusi teadmisi, vaid ka midagi, mis aitab meil näha maailma huvitavama, mitmekülgsema ja ilusamana.

Juhan Maiste on kunstiajaloolane, kelle elutee on pikemate ja lühemate vaheaegadega olnud seotud mõisakultuuriga. Alustanud Helmi Üpruse käe all mõisate inventariseerimisega, võeti Maiste juhtimisel 1970. aastatel kaitse alla ligemale paarsada mõisaansamblit. Tema sulest on ilmunud arvukalt mõisaarhitektuurialaseid raamatuid ja artikleid. Kunagisest õpilasest on saanud õpetaja, kelle juhendamisel on kaitstud mitmeid magistri- ja doktoriväitekirju, sest mõisaarhitektuuri tundmaõppimiseks ei jätku ühestainsast inimesest ega ühestainsast elustki. Iga põlvkond avastab mõisa uuesti ja omal moel, leides üles sõnad ja read, mis juba osaliselt tuhmununa äratavad mõisad ikka ja jälle uuele elule.