Elu kahe kodumaa vahel. Haldi lugu sõjast ja tagasipöördumisest sünnimaale

Haldi Reissaar Svanbergi (s 1936) mälestusteraamat „Elu kahe kodumaa vahel. Haldi lugu sõjast ja tagasipöördumisest sünnimaale“ toob lugejateni autori loo oma identiteedi otsingutest. Haldi oli vaid viie aastane, kui Eesti sattus Teise maailmasõja keerisesse ning tema eesti, balti-saksa ja rootsi juurtega perele jäi ainus võimalus 1941.aasta kevadel järelümberasumise käigus kodumaalt põgeneda.

Üsna paljud eestlased, segaperekonnad ning isegi mõned baltisakslased pidasid Saksamaad ajutiseks pelgupaigaks, kust loodeti peagi tagasi tulla. Juba 1941. aasta suvel andis selleks lootust Baltimaade okupeerimine Saksamaa poolt. Massilist ümberasujate kodumaale tagasi pöördumist siiski ei järgnenud, sest Reichi ametnikud kaalusid hoolikalt, keda lubada ja keda mitte.

Haldi isa kolonelleitnant Eduard Reissaariga (1899–1989) oli Eesti lennuväelane ning tema kuulus nende välja valitud ümberasujate hulka, kes saadeti sõja puhkemise järel Wehrmachti tõlgina Baltikumi ning ka perekond sai Eestisse tagasi tulla. Õige varsti leidis Reissaar rakendust vallutatud Eestis. 1941. aasta sügisel oli ta lühikest aega Tallinna-Harju politseiprefekt, aga sama aasta lõpus määrati Eesti Omavalitsuse politsei ja omakaitse juhiks. Hiljem teenis ta kuni 1944. aasta sügisel taas Eestist lahkumiseni Saksa sõjaväeluure Abwehr teenistuses.

Haldi isiklikud mälestused kirjeldavad perekonna põgenemist, katsumusi erinevates Euroopa põgenikelaagrites ja raskusi uue eluga kohanemisel Ameerika Ühendriikides. Kuna ta kaotas suurel määral sidemeid oma minevikuga, hakkas ta igatsema oma lapsepõlve kodumaad, mis tundus aga pea 50 aastat kestnud Nõukogude Liidu okupatsiooni tõttu igaveseks kadunud olevat. Alles siis, kui Eesti 1991 taasiseseisvus ja Haldi sai Eestisse naasta, avastas ta, mida tegelikult tähendab omada kodumaad – või antud juhul olla piisavalt õnnelik, et tal on kaks kodumaad.

Raamat ilmus esmalt 2024. aastal Ameerika Ühendriikides inglise keeles ning esmane sihtrühm olid mitte-eestlastest lugejad, kellel võiks olla suurem huvi eesti pagulaste lugude, aga miks mitte ka Eestimaa ajaloo vastu. Raamatu autori teadmised ja aursaamad Eesti ajaloost on kujunenud Ameerika Ühendriikide eesti pagulaskonnas, mis kahtlemata on verminud tema hoiakuid.