Artur Alliksaar oli üks eesti 20. sajandi erilisemaid luuletajaid – poeet, kelle looming ületas oma aja piirid nii stiililt, sisult kui vaimult. Tema luule on vaba, mitmekihiline ja keeleliselt julge – selles kohtuvad ekstaatiline elujanu, sügav eksistentsiaalne otsing ning särav sõnamäng. Alliksaar ei allunud konventsioonidele ega ideoloogiatele, tema looming oli mäss sõna kaudu, vaimu vabaduse nimel.

Oma elu jooksul jõudis Alliksaar avaldada vaid väheseid tekste, kuid tema tõeline mõju saabus pärast surma. Postuumselt ilmunud luulekogud on eesti luulemaastikul kultusliku staatusega teosed. Need on raamatud, mis on inspireerinud põlvkondi – neid loetakse, tsiteeritakse ja kinkides kaasa mõeldakse. Tema keel on ühtaegu keeruline ja ligitõmbav, täis rütmi, allusioone ja valgust.

Alliksaare luules on omamoodi müstikat – selles põimuvad filosoofia, armastus, vabadus ja hulljulgus. Ta julges olla teistsugune, ja see julgus kõnetab ka tänapäeval. Tema tekstid ei ole ainult kirjandus – need on kogemused, mis jäävad lugejasse kauaks.