VEMBUMEES VILDE

Kui Eduard Vilde 19. sajandi lõpus siinsele ahtale kirjandusmaastikule ilmus, sai temast väga kiiresti fenomen pea kõikides žanrites. Ta kirjutas ennast kuulsaks algupäraste naljajuttudega, raputades julgelt senikehtinud kirjanduskaanoneid. Täna teatakse Vilde huumoriloomingust peamiselt “Vigaseid pruute” (1888) ja “Pisuhända” (1912). Ent tegelikkuses on Vilde huumor terve omaette suur loominguosa, mis kätkeb endas väga erinevaid vorme: janti, pilget, teravat päevakajalist poliitilist satiiri, komöödiat jms.

Raamatus ilmub parim valik noore Eduard Vilde huumorist, mässumeelse Vilde teravast sotsiaalsest- ja poliitilisest pilkest ning küpse Vilde mahlakast satiirist. See kogumik on esimene käesoleval sajandil, mis tänapäevasel kujul püüab portreteerida Nalja-Vilde eri külgi.

Mart Juur ja Andrus Kivirähk kirjutavad raamatu “Vembumees Vilde” tagakaanel seda kogumikku silmas pidades järgmist:

Mart Juur:“Nali on hea võimalus elu vaatlemiseks ja kirjeldamiseks. Hea nali on ajakajaline ja ulatub üle aegade. Minu tutvus Vilde naljaloominguga algas varases nooruses, Vilde teostekogu teine köide „Nali ja pilge“ oli üks lemmikraamatuid Mark Twaini ja Anton Tšehhovi huumorikogumike kõrval. Vilde naljalugude ülelugemine mõjub nagu kohtumine vana sõbraga ja mis kõige toredam, need lood on endistviisi naljakad. Vilde teemad on üldinimlikud, peegeldus omaaegsest Eesti elust tuleb tuttav ette. Vilde tehnikad on universaalsed, needsamad žanrid ja vormid töötavad ka tänapäeval.

Elus ja kirjanduses pole nalja kunagi liiga palju, pigem on teda ikka vähe ja kõik nalja-eestlased – humoristid, satiirikud ja koomikud – on mingis mõttes Vilde õpilased.”

Andrus Kivirähk:“Vahel kaovad mõned asjad ära. Tegelikult on nad muidugi alles, ega nad õhku ei haihtu, aga me lihtsalt ei leia neid üles ja unustame viimaks nende olemasolugi. Umbes nii on läinud ka Vilde naljaloominguga. See on esmalt jäänud Vilde paksude romaanide varju ning seejärel mattunud teiste, uuema aja kirjanike loomingu alla, nii et enam kõrvaotski välja ei paista.

Aga ega Vilde naljad sellepärast ussitama või hallitama pole läinud! Kui nad üles otsida ja jälle päevavalgele, lugeja ette tuua, saab kinnitust see, et hea kirjandus pole piim, mis seistes hapuks läheb, vaid püsib alati värske ja maitsvana.

Vilde huumorit on patt kolikambris hoida, see on hüva kraami raiskamine. Tagasi riiulile, tagasi pikutava ning naeru mugistava lugeja kõhule!”