Vaid vihmal on tasased tiivad

Mông-Lan on Vietnamis sündinud ameerika poetess, kelle loomingut iseloomustavad korraga nii emotsionaalne tihedus kui katkestatus. Lapsena sõja viimasel päeval Saigonist pääsenud autor tunnetab selle sündmuse tähtsust paljudes luuletustes, kus vaatleb, mis tema sünnimaast saanud on. Lugeja kohtub siin nii hingehaavade ja laastatud maastikega, aga ka ilu ja heldimusega – paadisadamate ja Vietnami köögiga. On öeldud, et itk ja kiitus on selles luules üksteisele väga lähedal.

“Kahe maailma vahel liiguvad

kilpkonnad pääsukesed

nende meeledki

vanurid kes praktiseerivad

kell 6 hommikul

järvekaldal tai chi’d

üks viibe sulandub teiseks

käsivarred tuules

kannad tugevalt maas

maailm on muidugi olemas

on nende ihude mateeria

mitte ihude udu”