IGAVIKU KINGAD

aeg annab ajatuile varju

me lahtume huultest
sõnadest suudlustest
sõnatustest ja teiste huulte
puutumatusest

nagu kalurid minevikumerelt

mille kuu on ritvadega endiselt
külili aknanurgas
nagu keha mälestuste nõlvas

vanas linnas mis siiski ei maga
on hingetõmbed
kui vinüülimängija nõelad

*

armastus on ikkagi sündinud merest
sest sireenide hulk on tabamatu
pärast armastamist

nagu tuule laul purjekal
kumiseb sireenide üksik orkester
mu peas kesk merikarpe

*

tänase päeva veedan ma üksinduse ruumides
valgustundlikult

pikas pidulikus reas
on mu peal sinaolekud
ja lahtuvad märgid
pühaveest

neil hommikuil mil armastus ja surm
on üksteisele nii ligi
et nende vahele
ei mahu ükski pragu

pean silmas sinu silmi
oma ihuliikmeis iharais ja peenis